Kindlustuslepingul on alati kaks poolt – ostmine ja reaalne tarbimine, kui juhtub kahju. Kliendid mõistavad kindlustuse tähendusena eelkõige kahju hüvitamise poolt, mil kindlustusteenus muutub inimese jaoks oluliseks ja on ilmne ootus, et tekkinud kahjud saaksid hüvitatud. Seda, et kõik ei lähe alati nii nagu mustvalgel kirjas, illustreerib ka palju kõneainet tekitanud Pae tänava kortermaja juhtum, mis avab tegelikult laiemat probleemi. Sel teemal arutleb IIZI Kindlustusmaakler AS tegevjuht Igor Fedotov.
2022. aastal puhkes tulekahju ühes Pae tänava kortermaja korteris, mille tagajärjel said kannatada ka teised sealsed kodud ja mitmed pered. Nii korteriühistul kui korteritel olid sõlmitud küll kehtivad kindlustuslepingud, kuid kahjude hüvitamise faasis ilmnes mitmeid korteriühistu lepingu sõlmimise etapis nö märkamata detaile, mis on tekitanud olukorra, kus korteriühistu hoone taastamine ja selle tõttu ka seal asuvate kodude taastamine on teadmata ajaks viibinud. See aga sunnibki küsima, kes võtab kindlustamisel riski?
Eesti seadusandluses on tugevalt reguleeritud kindlustuse pakkumise protsess, sest seadusandja on eeldanud, et just lepingu ostmisel peaks olema tagatud lepingu vastavus kindlustusvõtja huvile. See vaatenurk on küll väga oluline, kuid professionaalse kindlustusmaaklerina näeme ja kogeme kahetsusväärselt sageli, et tugev reguleeritus kindlustusteenuse müügis ei taga kindlustusvõtjale kahjujuhtumi korral kvaliteetset kindlustusteenust.
Riskide võtmine käib liiga kergekäeliselt
Pae tänava juhtum juhib selgelt tähelepanu sellele, et kindlustuslepingu sõlmimine käib kergekäeliselt, tihti kindlustusandjate poolt riski süvenemata ning kogu nö nõuetest arusaamine ja neile vastamise kohustus lasub kindlustusvõtjal. See tingib olukorra, kus kindlustusandja süveneb riski tegelikku olemusse ja sellesse, et mida ta tegelikult kindlustas alles peale kahjujuhtumit.
Kindlustusmaaklerina, olles kindlustusvõtjate esindajaks, näeme igapäevaselt, et kindlustuslepingud ja kahjuks ka Eesti seadusandlus on kahjude hüvitamise osas kindlustusseltside poole kaldu. Eriti terav on probleem sätete osas, mis reguleerivad kliendi kohustusi olla kursis ja teavitada kindlustusandjat kindlustusriski mõjutavatest asjaoludest. Ka võlaõigusseaduse kohaselt vastutab riskiasjaolude õiguse eest klient. Tuleohutuse nõuded on hea näide sellest, kus kindlustusandja paneb kliendi õlgadele kogu vastutuse ja klient peaks olema kursis, et mis normid Eestis üldse kehtivad, kustkohast neid leida ning kuidas neist aru saada. Kliente ei päästa isegi see, et Päästeamet on näiteks hoone kasutusloale oma kooskõlastuse andnud.
Oleme seisukohal, et seadusega on kindlustusvõtjale pandud ebamõistlikult suur hoolsuskohustus – seda nii tarbija kui ka ettevõttest kindlustusvõtja vaatest. Mõtleme korraks meie endi, kui kindlustusvõtjate peale. Kas me teame ja oleme ikka kindlad, et meie oma kindlustatud kodudes on kõik tuleohutuse viimaste nõuete mõttes korrektne? Või kust me üldse saame teada, kas on? Ja seda olukorras, kus isegi Päästeameti kooskõlastus meile seda kinnitust ei pruugi anda.
Selge on see, et klient saab kindlustusandjat teavitada asjaoludest, mis on tema kontrolli all, kuid inimeselt ei saa eeldada ega tohikski nõuda tuleohutuse eksperdi rolli. Siin peaks kindlustusandjatel lasuma hoolsuskohustus tutvuda kindlustatavate riskidega eriti olukorras, kus neil on võimalus kaasata selleks pädevaid riskihindajaid ja valdkonna eksperte ning küsides kindlustusvõtjalt kõik vajalikud küsimused juba kindlustamise momendil.
„Odav“ kindlustus ei motiveeri kindlustusandjaid lepingu sõlmimisel riske hindama
Murelikuks teeb ka küllalt tihti kõlav kindlustusandjate väide, et kindlustusvõtjate ainus ootus on kindlustuse „odav hind“, mistõttu kindlustusandjad justkui ei saa ega peagi investeerima riski põhjalikku üle vaatamisse selle võtmise hetkel, sest nii on efektiivsem. Kindlustusandjad keskenduvad oma toodete turustamisel eelkõige soodsale hinnale või soodustuse määra suurusele. Kahjuks on odavale hinnale või suurele soodustusele rõhuval pakkumusel ka selge pahupool. See tähendab, et kliendi õlule jääb vastutus, et kindlustatav risk oleks õigesti määratletud ning pakutav leping vastaks kliendi huvidele. Paraku peab selle tarbeks klient ise nüansse mõistma ja hoonekindlustuse näitel ka kogu tuleohutuse reeglistiku endale selgeks tegema.
Pae tänava juhtum võib küll olla erakordne, kuid see ei tähenda, et kahjude hüvitamist puudutavatele regulatsioonidele ei peaks regulaatorid otsa vaatama. Selle kahetsusväärse juhtumi üheks aluseks ongi asjaolu, et kindlustusandja arvamuse kohaselt pidi klient lisaks Päästeameti kooskõlastusele ise veel teatud normidega kursis olema, mida kindlustamise hetkel keegi kliendilt ei küsinud. Seepärast ongi ääretult oluline kindlustuslepingute tasakaalustatus kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahel ning eriti just kindlustusandja poolsel kahjukäsitluse teenuse osutamisel.
Siinkohal on tervitatav, et Finantsinspektsioon on selles suunas esimesi samme tegemas ja äsja väljastanud märgukirja kindlustusandjatele kahjukäsitluse ja remondiettevõttega koostöö ning kahju hüvitamise osas.