2021. aastal maksid kindlustusandjad kindlustatutele ravikindlustushüvitisi 5,2 miljonit eurot. 2022. aasta esimese üheksa kuu jooksul maksti hüvitisi juba 9 miljonit ja nende seas on tõenäoliselt palju selliseid lepinguid, mille puhul hüvitistena välja makstud summad ületavad kogutud kindlustusmaksete summasid – lihtsamalt öeldes räägime üle 100% kahjususega lepingutest. Pikas perspektiivis ei ole kahjumiga kauplemine teatavasti jätkusuutlik ja valdav osa tööandjatest ei pea mõistetavatel põhjustel võimalikuks maksta kindlustusmakseks aastas töötaja kohta üle 400 euro, mis on maksuvaba. See omakorda peegeldub väiksemates kindlustussummades ja kindlustatud isikute omaosaluse suurenemises nii lepingute uuendamisel kui uute lepingute sõlmimise puhul.
Kindlustuslepingu eesmärk on pakkuda leevendust ootamatus olukorras
Lepingute uuendamisel on eelkirjeldatud olukorra valguses suureks ja tihtipeale ületamatuks väljakutseks leida järgmiseks kindlustusperioodiks vähemalt sama hea lahendus sama makse eest. Ette on tulnud ka olukordi, mis veel aasta tagasi tundunuks utoopiline, kus ükski kindlustusandja ei ole nõus kliendile maksuvaba piirmäära sees pakkumust esitama, sest kahjusus on üle 200%. Kui sellisesse olukorda sattunud ettevõte ei ole nõus veel täiendavat ja erisoodustusega maksustatavat investeeringut järgmise aasta paketti tegema, siis ollaksegi olukorras, kus ravikindlustus on nende jaoks oma aja kaunilt ja väärikalt ära elanud ühepäevaliblikas.
Töötajad, kes ravikindlustust usinalt kasutavad, on kindlasti tublid tervise eest hoolitsejad, kuid ära ei tohiks unustada, et igasuguse kindlustuslepingu peamine ülesanne on abistada ootamatus ja ennenägematus olukorras ning pakkuda leevendust sellest tekkinud lisakulutustele. Ka ravikindlustuse puhul ei peaks olema eraldi eesmärgiks iga hinna eest kasutada ära kogu lepingu kindlustussumma täies ulatuses siis, kui otsene vajadus selle järele puudub.
IIZI personalijuht Birgit Põiklik nendib, et tervise eest hoolitsemine on kiiduväärt, kuid nii-öelda ületarbimine jätab oma jälje ja tekitab kindlustuslepingu uuendamisel arvestatavas koguses peavalu. „Siin tasub ettevõtjatel veidi süveneda ning koos töötajatega paika panna, mida tegelikult keerulises terviseolukorras vajatakse ning milline pakett oleks konkreetse sektori organisatsiooni jaoks parim lahendus. Näiteks kas prillikulu on mõtet tõsta kogu ettevõtte tervisekindlustuse programmi osaks, kui seda kasutab vaid kaks protsenti töötajatest? Samas oleks ehk mõistlik tööandja poolt eraldiseisvalt sõlmitud tööpsühholoogi leping tõsta tööandja ravikindlustuse paketi osaks, kus teenuse kasutamise anonüümsus ja seeläbi ehk ka kasutajate hulk on varasemast suurem? Kas hambaravi kui ühe enimkasutatud tööandja ravikindlustuse paketi osise puhul peab kindlasti eesmärgiks võtma nullilähedase omavastutuse või tundub ka 30/70 või isegi 50/50 hüvitamispõhimõte mõistlik?”
Kindlasti tasuks seda kõike tema sõnul arutada kindlustusvaldkonna asjatundjatega, kes suunavad enne kindlustuspakkumuste võtmist endalt ja töötajatelt õigeid küsimusi küsima ning standardpakettidest kaugemale vaatama. „On äärmiselt vajalik, et inimesed oma tervist hoiavad ja tööandjad seda järjest rohkem investeeringuna kui lisakuluna näevad. Ja mul on siiralt hea meel, et paljud on saanud ravikindlustusest väga vajalikku tuge hetkedel, kus haigekassa abi tuleb mõningatel juhtudel eluohtlikult kaua oodata, näiteks eriarstile või vajalikule operatsioonile pääsemisel. Töötaja on ettevõtte kalleim vara ning tööandja ravikindlustus aitab selle vara hoidmisele kindlasti jõudsalt kaasa.”
Muude hindade tõususpurdis ei ole maksuvaba 400 eurot enam piisav
Eestis kehtib ettevõtetele erisoodustusmaksu vabastus töötajate tervise edendamiseks, sealhulgas ravikulukindlustuse makseteks kuni 100 euro ulatuses kvartalis ehk 400 eurot aastas töötaja kohta.
Soodustus kehtib eeldusel, et tööandja pakub tervise edendamise võimalust kõigile ettevõtte töötajatele. „Kui maksuvaba kindlustusmakse piiriks jääb endiselt 400 eurot, võime lähitulevikus ja ka pikemas perspektiivis näha aina piiratumaid kindlustuskaitseid, madalamaid kindlustussummasid ja kõrgemaid omavastutusi. Lepingute kahjususele on oluline mõju ka omajagu tõusnud meditsiiniteenuste hindadel,” ütleb Siska-Mölder. Tema sõnul on Eestis ettevõtteid, kes maksavad täna ravikindlustusmakset töötaja kohta 800 eurot aastas eesmärgiga säilitada maksimaalne võimalik kindlustuskaitse, kuid nende näol on tegemist pigem harva erandiga, sest täiendav 400 eurot kuulub maksustamisele erisoodustusmaksuga.
Siska-Mölder soovitab samuti enne uue kindlustuspaketi sõlmimist eelmine pakett kahjuinfo põhjal korralikult läbi analüüsida. „Ehk sisaldub seal mõni teenus, mida töötajad ei ole üldse kasutanud ega hakka kasutama ka järgmisel kindlustusperioodil? Millised on teie töötajate arvates teenused, mida enim vajalikuks peetakse? Kindlasti ei pea personalijuht ega juhatus olema kindlustusspetsialistid, kuid töötajate küsitlus võib juhatada õigele teeotsale. Samuti võiks endalt küsida, kas seadusega ette nähtud kohustuslikud töötajate tervisekontrollid, mille maksele erisoodustusmaks ei lisandu, ikka peaksid olema osa töötajale suunatud motivatsioonipaketist.”
Statistika kohaselt moodustavad tööandja ravikindlustuses valdava osa hüvitistest kulutused hambaravile. Samuti leiavad sagedast kasutust kogu kindlustussumma ulatuses taastusraviteenused, profülaktilised tervisekontrollid ja vaimse tervisega seotud teenused.
Mida toob tulevik?
Kuigi paljud ettevõtted on lähiminevikus olnud ja on ka tulevikus dilemma ees, kuidas tööandja ravikindlustusega edasi minna, pole Siska-Mölderi ja Põikliku sõnul kindlasti selle teenusega ämbrisse astutud, vaid ravikindlustus on tulnud, et jääda.
„Kui terviseedenduseks mõeldud erisoodustusmaksu 400 euro piir lähiaastatel ei muutu, liigume lihtsalt tagasihoidlikumate kindlustuskaitsete peale ning kindlasti hakatakse teenuseid kasutama enam vajaduspõhiselt,” nendib Siska-Mölder. „Mina isiklikult ei usu, et peale mõne üksiku erandi oleksid ettevõtted valmis erisoodustusmaksu tasumise teele liikuma, pigem hakkab ravikindlustus toetama konkreetsemalt vajaduspõhiseid teenuseid nagu ambulatoorsed SOS-juhtumid jmt. Ära jäävad igaks juhuks tehtavad vitamiinide ja mineraalainete analüüsid ning muud mugavusteenused.”
Riigi poolt vaadates võiks vabatahtliku ravikindlustuse hüvitised ca 1 miljoni euro eest kuus olla oluline tugi kogu meditsiinisüsteemile, kuid kahjuks on kõlanud ka selle väärtust vähendavaid avaldusi.
Artikkel on esmalt ilmunud Äripäeva veebis 13.02.2023.
